Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasium
Tallinn
2000 BIOGRAAFIA
Ta on pärit Läänemaalt, Paadremaa Rüüsmaalt, kus sündis 1922.
aasta augustikuu 24. päeval.
Rüüsmaa oli vana talu, mida tema isa poolt vanaema vanemad (Müllerid) asusid
pidama ja päriseks ostma juba eelmise sajandi lõpul. Esimesed mälestused ongi tal sünnikodust: vana õlgkatu elumaja ja
samasugune ait ning karjalaut, kambri otsas suur aed õuna-, ploomi- ja kreegipuudega, kopliväravas põline kask linnupesadega. Koppel ja
karjaaed olid hobuste, lehmade ja lammaste päralt, toa taga rohetas mudane tiik, mis kevaditi kubises konnadest, suvel püherdasid seal sead.
Tagaõuest voolas läbi kiire oja, tegi poliste sangleppade all lookeid. Suurvee ajal uputas, suvel aga oli vett nii vähe, et kalad - lutsud
ja haugid - jäid kuivale. Karjamaa oli kõrge poliste mändide alune, kust korjati korvi- ja tünnitäite viisi marju ning seeni.
Heinal käidi soos, sumbati poolest säärest saadik vees. Talveõhtutel nokitsesid mehed püsside kallal, rohitsesid neid ja
valasid kuule ning haavleid, et jänese- või rebasejahile minna. Ahjupragudes laulsid kilgid.
Esimesest suurest sojast oli tema isa Vladimir koju tulnud invaliidina. Ta abiellus naabervallast
pärit taluteenija Miina Adleriga. See abielu ei kestnud kaua. Pärast tema venna Antoni sündi 1925. aasta algul Harri ema haigestus ja suri
Tallinna haiglas. Jäi ta vennaga vanaema Vana-Miina hoole alla. Sellega Rüüsmaa õnnetused ei lõppenud: vanaisa Kaarli
külmetas lubjaahju ehitusel ja kopsuhaigus viis ta enneaegselt hauda, järgnes vanaema pikaajaline haigus. Töökätest tuli puudus,
võlad ähvardasid talu. Kõik kokku viis selleni, et Rüüsmaa anti Harri isa õe, s.o. tema tädi Anastasia ja
tädimehe Jaak Saali pere pidada ning Harri pere asusid Tallinna. 1915. aastani olid tema vanavanemad linnas elanudki, siis aga Rüüsmaale
kutsutud, sest talu oli peremehe, vanaema venna surma järel tühjaks jäänud.
1929. aasta oli linna ümberasumiseks ebasoodus - kriisi ja tööpuuduse aeg.
Siitpeale lõppes tema muretu väikelapsepoli: mäletas, et ta ei kohanenud kitsa linnakorteriga, tundsis puudust Rüüsmaa
õuest, jõest ja loomadest. Muule lisaks oli ta esimese linna-aasta järjest haige. Tekkis mingi umbusk linna suhtes, millest ta
polegi päriselt vabanenud.
1930. aasta sügisel viis vanaema tema Tallinna Veerenni tänava (V) algkooli
esimesse klassi. Tähed olid tal juba maal gooti tähestikuga aabitsast selgeks õpitud, kuid koolis tuli need uue õpiku
järgi ümber õppida. Kevadeks sai ta siiski lugemise kätte.
1931. aasta suvel abiellus Harri isa teist korda. Kasuema Anette Habo toi perekonda kaks tütart oma esimesest abielust. Kuigi isa oli kõike
kõige paremini mõelnud, läks suure pere ülalpidamine juhusliku tööga raskeks. Harri koos vennaga jäi vanaema
kasvatada. Vanema töötas maja- ja kooliteenijana, vahepeal elas kõdus Rüüsmaal. Sai ta koolis käia Tallinnas,
Paadremaal, Taeblas ja Keilas. Õppimine oli aastatega järjest edukamalt ja tunnistused paremaks läinud. Koolis olid siis moes testid.
Õpilasele anti trükitud küsimustelelt, milles tuli täita lüngad või teha arvutused. Hinde määras punktide arv. Nad
õppisid kõik püüdlikult ja õhinaga, testide kirjutamisel iga punkti pärast pingutades ja omavahel võisteldes.
1936. a. kevadel Harri lõpetas Paadremaa Algkooli.
Tuli juttu sellest, mis temast pidi edasi saama - kas jääb maale sulaseks
või läheb linna mõnd ametit õppima. Tal oli kindel soov edasi kooli pääseda. Ta tahtis õpetajaks hakata. Kirjutas
sellest algkooli lõpukirjandiski andiski. Seminari peeti siiski liiga kalliks ja Keilas elanud vanatädi soovitusel sooritas sisseastumiseksamid
Tallinna Poeglaste Kaubandus-Ärindus-Keskkooli Sakala tänavas. Seal oli koos kolm kooli: kaubanduskool, kommertsgümnaasium ja
progümnaasium; direktor ning õpetajad olid ühised.
Esialgu ei läinud tal keskkoolis kuigi hästi. Kõige suuremat vaeva nägis võõrkeelega,
mida maa-algkoolides üksvahe üldse ei õpetatud, linnakoolides aga küll. Oli ta saksa keeles kaasõpilastest maha jäänud
ja vaatamata armutule tuupimisele ikka teistest nõrgem. Alles teisest klassist alates jõudis pikkamööda järele, kui saksa keelt
hakkas andma õpetaja L. Kivimägi, täpne ja nõudlik nii enese kui ka õpilaste suhtes. Üldiselt talle koolis meeldis.
Õpetati elavalt ja huvitavalt. Tundides vesteldi poliitikast ja reisimuljeist teistesse maadesse,
Fašismi olemusest Itaalias ja Saksamaal andis jahmatamapaneva kirjelduse ajalooõpetaja ja hilisem direktor U. Kessler. Oldi nõudlikud,
tundides valitses hea distsipliin, klassikursuse kordamise võimalust ei antud. Rõhku pandi iseseisva töö harjumuste kujunemisele,
said nad palju praktilisi oskusi, nagu kirjavahetus, dokumentide vormistamine, masinakiri, tugeva aluse saksa keeles; toimetasime ja trükkisime oma
ajakirja "Poiste Hääl". Kooli mainet õpilaste silmis tõstis tublisti seegi, et paljud nende õpetajad olid ise
käsutatavate õpikute autorid: eesti keel - K. Mihkla, keemia - direktor O.J. Kiisel, raamatupidamine - J. Tammo, matemaatika - R. Meresmaa,
saksa keel -H. Pezold, füüsika - R. Kuna, vene keel - Aleksejev, joonistamine E. Kana.
Kaubanduskooli aastad olid sisukad ja läksid kiiresti. Suved veetis Paadremaal
sünnikodus. Rüüsmaa läks ülesmäge: raadati võsa- ja lepikualusest uut poldu, vanad puhastati kividest, muretseti
masinaid, talus peeti head piimakarja. Mõistagi polnud see tulnud iseenesest, vaid suure tööga. Tööd nõuti lasteltki,
rääkimata suurest linnakooli poisist. Ometi polnud see vastumeelt ega raske. Ootas ta alati aega, millal linnast maale pääses.
Rüüsmaal sai ta selgeks mitmesugused maatööd. Talumehe hoolsus põlluharimisel, maa ja metsa hoidmine, range kokkuhoid ja leiva
kallikspidamine on sellest ajast meeles.
Kaubanduskoolis, eriti viimases klassis, hakkas Harri mõtlema edasiõppimisest
gümnaasiumis, et hiljem oleks tee lahti ülikooli. Klassis oli teisigi, kellel sama mõte. Võtsid nad eratunde matemaatikas -
kroon tund -, sest kaubanduskooli ja progümnaasiumi programmid erinesid. Väljavaateid veel kolmeks aastaks kooli jääda pidas ta siiski
väga nigelaiks. Kevadel tuli tal gümnaasiumi mõte katki jätta - ei näinud võimalust kulude katmiseks.
Kaubanduskooli lõpetamise järel oleks saanud tööd pangas, kuid Harri see
ei meelitanud - jällegi vaevas kahjutunne, et ta polnud õppinud seminaris. Otsustas ta asja omamoodi: ära käia ajateenistuses.
Juunikuu algul olid paberid vormistatud ja komisjonis käidud.
Algasid 1940. aasta suve pöördelised sündmused. Sõjaväkke ei
voetud ja ta sõitis suveks Rüüsmaale. Pidi ka aru pidama, mida edasi teha. Ootamatult selgus, et Rüüsmaal ei olda tema
edasiõppimise vastu, tädimees koguni soovitas uuesti kooli minna -tal oli temaga sel teemal varem juttu olnud - arvas, et küll ta tuleb
rahaga välja, ja lubas toetada. Kahte korda ta seda öelda ei lasknud. Tallinnas käies ta kohtas direktor O.J, Kiiselit, ta tundis huvi, mida
Harria teeb või kavatseb. Kui rääkis soovist kommertsgümnaasiumi astuda, otsustas asja samas tänavanurgal: paneb nime kirja.
1940. aasta sügisel oli taas oma Sakala tänava koolis, aga seekord Tallinna
Poeglaste Kommertsgümnaasiumi ehk "Komme" õpilane. Endisi "Kauba" poisse istus peale tema klassis veel kolm,
ülejäänud olid tulnud teistest Tallinna progünmaasiumidest ja reaalkoolidest. Elu läks sel sügisel väga
sündmusterikkaks ja kiireks. Uudiseid tuli järjest: esiteks muudeti kooli nimetus - kommertsgümnaasiumist sai kommertskool; teiseks
lühendati õppeaega kolmelt aastalt kahele; kolnandaks, ja õpilaste üllatuseks, hakati maksma stipendiumi. Vahepeal oli
rahakurssi muudetud ja Rüüsmaalt suvise töö eest kaasa saadud saja krooniga polekski tal ilma stipendiumita midagi peale hakata olnud.
Õppeaja lühendamine toi kaasa tunniplaani tunduva paisumise, kuid "Kauba" poiste elu oli kergem, sest eriained olid tuttavad,
masinakirjatundidest vabastati, sai koguni tasulist masinakirjatööd.
Ühel vahetunnil tõmbas kaubanduskooliaegne klassijuhataja E. Kana Harri
kitlinööbist kinni võttes enda juurde ja ütles, et tahab nõu anda. Oli väärt nõu: teha jõulust
üleminekueksamid teise klassi ja kool kevadel lõpetada, lubas avaldust õppenõukogus toetada. Selleks tuli iseseisvalt ära
õppida l. klassi teise ja 2. klassi esimese poolaasta üldained.
Nii läkski. Aega oli küll napilt, aga koos pinginaabriga tegid nad eksamid ära ja
uuest aastast kolisime teise klassi. Kevadel Harri lõpetas kooli. Sel ajal ei osanud arvata, kui oluline dokument on kommertskooli
lõputunnistus — see võrdub keskkooli lõputunnistusega, kaubanduskooli oma aga mitte. Harri jaoks kõige olulisem seoses teise
klassi üleminekuga selgus märtsis, kui lõppklassides loeti ette Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadi ringkiri, milles kutsuti noori
toole rahvakooli õpetajatena ja osa võtma vastavatest kursustest. Teisiti öeldes; pakuti õpetajaametit, seda, millest
oli ta mõelnud juba algkoolist peale, aga kaubondus- ja kommertskooliaastatega sellest aina kaugenenud. Viis ta sedamaid avalduse
direktori lauale. Kogu kooli peale oli see ainus. Vastus tuli rutem, kui oodata võis -Harri arvati rahvakooli õpetaja kandidaadiks,
saadeti ka tööjuhendid algkooli õppeprogrammide ja õpikute läbitöötamiseks ning kutse katsetele. Katsed
toimusid juuni algul, kursused pidid algama 23. juunil. Oli ta ainus meeshing ja vististi ka kõige noorem üle saja õpetajakandidaadi
hulgas. Katsed sooritatud ja kool lõpetatud, sõitis Harri Kuusmaale, ise pisut kahetsedes, et juba enne jaanipäeva, mida
kodukülas peeti alati armsa pidulikkusega, peab tagasi Tallinnas olema.
Algas Suur Isamaasõda. Kursused ei toimunud. Jäin Paadremaale, tuli Saksa
okupatsiooni aeg.
Paadremaa Algkooli juhatajal oli tema õpetajakutseks valmistumine teada ja tema
ettepanekul suunas Läänemaa koolivalitsus Harri Martina Algkooli tööle. Oli ta õpetajaks Martnas, Rõudes ja Lihulas,
seejärel teenis kaks aastat tööpataljonis. Pärast demobiliseerimist 1946, aasta novembris töötas jälle
õpetajana Läänemaal, seekord Saulepis.
1947. aasta l. septembrist tuli Märjamaa Keskkooli. Märjamaale ta oleb jäänudki. Töötas ta Ants Lauteri nimelises Märjamaa
Keskkoolis kolmkümmend üks aastat, nendest kakskümmend kuus õppealajuhatajana. Töö kõrval lõpetas 1950.
aastal Tallinna õpetajate Instituudi ja 1955. aastal Herzeni-nimelise Pedagoogilise Instituudi Leningradis, omandades keskkooli bioloogia- ja
keemiaopetaja kutse.
1957. aastal Harri abiellus õpetaja Elsa Milliga. Nende peres on tütar Miina, kes õpib Tallinna Riiklikus Konservatooriumis
muusikapedagoogikat.
Sõjajärgset kooli iseloomustasid õpilaste ja õpetajate ühiskondlik
aktiivsus ning väsimatu töörügamine. Toimusid õpilaste kunstilise isetegevuse olümpiaadid. 1948. aasta kevadiseks
ülevaatuseks Harri kirjutas näidendi "Täismehed", millega jõudsid "Estonia" lavale. Kriitika nimetas
näidendit sisult trafaretseks, kuid elavalt kirjutatuks ja hästi mängituks, nii et saal elas kaasa. Repertuaaripuudusest aetuna kirjutas
näidendeid veelgi. Palju kaugemale oma kooli lavast need siiski ei jõudnud, olid ülesehituselt liiga lõdvad ja igavad.
Ühel päeval, mäletas ta seda hästi, tuli kooli õpetajatetuppa
tuttav, muheda olekuga noormees, üks nendest, kellega koos olid Sakala tänavas oma koolide "Poiste Häält" trükkinud –
Holger Pukk. Holger töötas siis "Sädeme" toimetuses. Siitpeale
algas Harri koostöö "Sädeme", hiljem "Pioneeri" toimetusega, sest teine kooli- ja klassivend
"Kommest" - Manivald Kesamaa -oli seal ametis. Kirjutas ta "Sädemele", "Pioneerile" ja "Tähekesele",
kujunes tutvus ning koostöö toimetuste töötajate, kirjanike Holger Puki, Jaan Rummo, Heljo Männi, Heino Väli, Jaan Bannapi,
Olivia Saare, Maimu Linnamäe ja teistega. Sai Harri ohutust oma raamatute kokkupanemiseks.
Lapsepõlvekodu, õpitud eriala, töö koolis, samuti Lääne-Eesti
eluolu, ranniku, laidude ja saarte loodus on mõjutanud tema kirjutamise ainevalda.
Tema raamatute esitrükkide toimetaja "Eesti Raamatu" lastekirjanduse
toimetuses on olnud Helle Michelson. Peab Harri seda tööd autori jaoks oluliseks, ja selles mõttes on tal onne olnud,
Koolitöö kõrvalt on raske leida aega kirjutamiseks. Tuli valida, kumma juurde
jääda. Otsustas kirjutamise kasuks - 1978. a. jätis õpetajatöö ja lahkusin koolist.